KOHVI AJALUGU

Kohvil on iidne ajalugu. Selle laialt armastatud joogi juured ulatuvad Abessiinia (tänane Etioopia) mägedeni, kus kohvipuud kasvasid metsikus looduses. Küpsed kohvipuu viljad meenutavad välimuselt marju ja sisaldavad kahte rohelist kohviuba. Põlisrahvaste hõimud avastasid juba enne 10. sajandit, et kohvipuu viljad on söödavad ja kasutasid neid koos loomarasvaga pudru valmistamisel.

Umbes 14. sajandi paiku hakkasid kohvioad Araabias ja seejärel ka maailmas laiemalt levima, algatades niiviisi suurel hulgal lugusid ja legende kohvist ning selle avastamisest.

Kuulsaim neist räägib Etioopia karjusest nimega Kaldi, kes avastas, et tema kitsed muutuvad pärast kohvipuu viljade söömist äärmiselt aktiivseks. Uudishimust proovis ta vilju ka ise ja üllatus, kui tundis seejärel suurt energiatuhinat.

Kaldi mainis oma avastust ka kohalikele munkadele, kes hakkasid samuti kohvipuu vilju närima.

Hiljem avastasid mungad küllaltki juhuslikult, et kohviube saab röstida. Nende üllatus oli veelgi suurem, kui nad leidsid, et röstitud kohviubadest valmistatud jook mitte ainult ei anna sama palju energiat kui viljade närimine, vaid ka maitseb palju paremini. Sellest päevast tunti kohviubadest valmistatud jooki kui valitud inimestele mõeldud stimulanti. Süstemaatiline kohvipuude kasvatamine ja kohvi tootmine sai alguse Jeemeni terrassaedades. Nõudlus kohvi järele kasvas kiiresti ja jutud kohvist jõudsid ka Euroopasse. 1630. aastal saabus Veneetsia sadamasse esimene laev kohvilaadungiga ja üle Euroopa hakati avama kohvipoode ja kohvikuid, eriti Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal.

17. sajandi lõpuks murdsid hollandlased hoolikalt hoitud kohvimonopoli ja hakkasid kasvatama kohvipuid ka oma kolooniates, alustades Jaava saarel. Edasi levis kohvipuude kasvatamine ja kohvi tootmine ka Kariibidele, Kesk-Ameerikasse ja Brasiiliasse. Täna kasvatatakse kohvi paljudes ekvaatorilähistes riikides. Eestisse jõudis kohv 17. sajandi teisel poolel.